Torm mesilas

Loomulikult sõitsin koheselt kohale ja kohapealne pilt oli selline nagu piltidelt näha oli. Masendav tunne oli.

Õnneks jõudsin küll võtta kaasa mesiniku jaki, koos varjuga (tulin sõiduautoga) , kuid tagantjärele tarkus oli, et oleks pidanud ikka võtma kaasa ka täis-kombinesooni. Põhjus oli selles, et mesilased olid ikka väga/väga häiritud tekkinud olukorrast ja sõltumata igasugusest rassist, tuttava mesiniku tundmisest jms. andsid nad ikka täiega tuld ja valu mesinikule. Pükstest ja sokkidest läbi  sain ikka palju nõelu ja valu tunda.

Päeva lõpuks said küll tarud „kokku lapitud“, kuid loomulikult ei olnud kohapeal võimalust kontrollida mesilasemade olemasolu tarus jms, mis jäi järgmiseks ülevaatuseks. ( Annan mesilastele toibumise ja rahunemise aega)

Kuidas selliseid olukordi ära hoida ? Arvan, et tegemist oli seekord õnnetusega, mis tuleb aeg-ajalt ikka kahjuks ette tuleb.

Tarude ümber mingite „mehhanismide ja tugede“ ehitamine on liiga tülikas ja ka tarbetu tegevus. Ehk siis teada tarkus see, et tarud ei tohiks olla kõik üksteisele väga lähedal st. ühe kukkudes ei kuku ta teisele tarule peale. Samuti tuleb aeg ajalt ikka „loodida“ ka tarujalad, et taru oleks ikka võimalikult otse, et väikemgi tuuleiil seda pikali ei puhuks. Ehki mõlemad meetmed kahjuks antud tormi puhul ei oleks päästnud.

Minu viga oluline oli selles, et oleksin pidanud ise koheselt  peale tormi reageerima, mitte ainult sellele telefoni kõnele. Peale sellist tugevat tormi on alati tark vaadata lisaks üle, kas tarude katused on ikka peal, et lähedal asuvaid puid pole peale tarude kukkunud jne. Minu laiskus karistas seekord mind.